Palju õnne, kodumaa!

Tarretatud kodujuustu-vaarikatort rukkileivaga, kaunistatud leivatrühvlitega

Annad sõrme, võtab käe! Selline see Nami-Nami isamaaliste tortide võistlus kord juba on (: Osalemisest on aastatega saanud mõnus traditsioon (esimene ja teine kord). Pealegi on 24. veebruaril peolauale nagunii midagi magusat vaja, seega kaks kärbest ühe hoobiga!  

Ükskõik kui kaugelt ma mõtteid koguma hakkasin, jõudsin ikkagi lõpuks välja oma lapsepõlvekoju. Nägin ennast kõndimas mööda sissesõiduteed, mida ääristab sooja tuule käes lainetav viljapõld. Tammeallee vahelt paistab koduaed nii armsaks saanud õunapuude ja marjapõõsastega. Taamal metsatukk, kus tõtt vaadatud nii mõnegi kitse ja rebasega. Kodu on just see, mis seostub isamaaga. 

Kodu, kodu, kodu, kodu... no muidugi, kodujuust! Mis veel? Metsvaarikad! Ah pagan, need rändasid suvel kõik ju suhu, mitte sügavkülma. Olgu, aedvaarikad. Aga põhjaks? Kaerapõld kodu sissesõidutee ääres viis mõtted kaerajahust biskviidile või muretainale, aga see polnud päris see... Ja nii ma siis jõudsin jälle leivani. Olgem ausad, isamaalisemat toiduainet on võimatu välja mõelda (: 

Kindel plaan oli leiba kasutada magusas tordis nii nagu seda soolastes võileivatortides tehakse - põhjaks pidi saama lihtsalt üks parajalt paks leivaviil. Pärast pikki otsinguid leidsingi ühest toidupoest mõnusalt suure ja ümmarguse rukkileiva, millest saab ideaalseid tordipõhju lõigata. 

  

Selline ta seekord välja kukkus - suhkrusiirupiga immutatud rukkileivaviilude vahel on kihiti tarretatud kodujuustukreem ja vaarikapüree. Tort on kaetud šokolaadivõõbaga, ääres röstitud krõbe rukkileivapuru ning peal kaunistuseks vaarikakrõpsudega leivatrühvlid. Väike hirm oli, et kuidas kõik kokku maitseb... mulle väga maitses (:

Tarretatud kodujuustu-vaarikatort rukkileivaga

(18 cm läbimõõduga tort)

Põhi

1 ümmargune päts rukkileiba

0,3 dl suhkrut

0,3 dl vett

Kodujuustukreem

300 g kodujuustu

200 g hapukoort

200 ml vahukoort

70 g suhkrut

15 g želatiini

90 ml vett

Vaarikapüree

200 g külmutatud vaarikaid

30 g suhkrut

100 ml mahla (vaarika või mustsõstra)

10 g želatiini

Šokolaadivõõp 

100 ml vahukoort

125 g kvaliteetset tumedat šokolaadi (70% kakao sisaldusega)

Leivapuru tordi äärde

100-150 g rukkileiva ääri/koorikuid

1 sl võid 

1,5 sl suhkrut

Vaarikakrõpsudega leivatrühvlid

180 g toorjuustu

3-4 sl suhkru ja võiga röstitud riivleiba

maitse järgi suhkrut

Taarapõllu aedvaarikakrõpse

veeretamiseks kakaod, riivleiba

Tegemist on omajagu aeganõudva tordiga, seega võiks ettevalmistustega alustada juba eelmisel päeval. Näiteks saab valmis teha immutamiseks mõeldud suhkrusiirupi, vaarikapüreekihi, trühvlisegu (trühvlid võib ka valmis veeretada) ja kaunistamiseks mõeldud leivapuru. 

Kõigepealt lõikasin leivapätsist kaks paraja paksusega ümmargust ketast. Seejärel lõikasin viilud koogivormi põhja järgi õigesse mõõtu. Valmistasin põhjade immutamiseks mõeldud suhkrusiirupi. Selleks valasin potti vee ja suhkru ning lasin keema tõusta. Kui suhkur oli sulanud, keetsin siirupit edasi tasasel tulel kaane all 5 minutit. Tõstsin jahtuma.  

Valmistasin vaarikapüreekihi. Idee sain raamatust "Nadja koogid". Segasin želatiini mahlaga ja jätsin 10 minutiks paisuma. Surusin sulanud vaarikad läbi sõela, segasin hulka suhkru. Sulatasin paisunud želatiini mikrolaineahjus (450W juures mõni minut), jahutasin ja lisasin vaarikapüreele. Vooderdasin 18 cm läbimõõduga koogivormi kilega, valasin vormi põhja vaarikapüree ja asetasin külmkappi tahenema. 

Kuni vaarikapüree tahenes, valmistasin kaunistamiseks mõeldud leivapuru ja trühvlisegu. Leivapuru tegin koorikutest, sest nii jääb see mõnusalt suureteraline ja krõbe. Purustasin leiva köögikombainis. Sulatasin pannil või, lisasin leivapuru ja suhkru ning kuumutasin segades kuni suhkur sulas ja leib muutus krõbedaks. 

Trühvlite jaoks kasutasin poest ostetud riivleiba. Röstisin selle samamoodi pannil või ja suhkruga, jahutasin ning segasin toorjuustuga. Maitsestasin segu suhkruga ja panin külma tahenema, et sellest hiljem trühvleid vormida. 

Kodujuustukreemi jaoks panin kõigepealt želatiini vette paisuma. Segasin kodujuustu hapukoore ja suhkruga ning mikserdasin kergelt läbi. Lisasin vahustatud koore. Sulatasin želatiini mikrolaineahjus, jahutasin ja segasin kreemi hulka. 

Eemaldasin koogivormist tarretunud vaarikapüree. Vooderdasin vormi põhja ja ääred küpsetuspaberiga. Asetasin ümmarguse leivatüki vormi põhja, immutasin suhkrusiirupiga (mõlemalt poolt) ning valasin peale pool kodujuustukreemist. Kreemi peale panin tarretunud vaarikapüree ning seejärel valasin vormi ülejäänud kreemi. Kõige peale panin teise leivaketta, mille immutasin eelnevalt mõlemalt poolt suhkrusiirupiga. Panin tordi külmkappi tahenema. Kolmest-neljast tunnist piisab.

Valmistasin leivatrühvlid. Inspiratsiooni sain kamatrühvlitest. Võtsin teelusikatäie külmkapis tahenenud trühvlisegu, surusin selle sisse ühe vaarikakrõpsu (suuremad krõpsud lõikasin pooleks) ja veeretasin kätevahel palliks. Valmis vormitud trühvleid veeretasin kakaos ja leivapurus. 

Kui valmistada leivatrühvlid vahetult enne serveerimist, jäävad vaarikakrõpsud nende sees krõbedad. Kui teha trühvlid valmis varem, siis muutuvad krõpsud niiskusega pehmeks ja tundub nagu trühvli sees oleks päris vaarikas. Nii et mõnusad mõlemat pidi. 

Kui tort oli piisavalt tahenenud, tõstsin selle külmkapist välja ja valmistasin šokolaadivõõba. Selleks ajasin koore keema, tõstsin poti tulelt ja segasin hulka riivitud šokolaadi. Segasin kuni šokolaad sulas ja segu muutus ühtlaseks. Maha jahtudes muutub šokolaadisegu kõvaks, seega tuleb see soojalt tordile määrida. Ja veel enne kui šokolaad tordi peal tahkeks muutub, tuleb tordi ääred leivapuruga katta. Lõpuks veel trühvlid tordile ja ongi valmis! 

Vaarikakrõpsudega leivatrühvlid

Kõrsikud ja juustuvahvlid

Endiselt katsetuste lainel (vt eelmine postitus). Seekord peaosas pitsapõhjapulber. Et näpud päris rooste ei läheks voolisin/veeretasin tainapallikesi ja -pulki. Tulemuseks suupistelauale sobivad krõbedad vahvlid ja kõrsikud. Juurde lemmik dipikaste ja mõnus näksimine ongi valmis!

Vahemerehõngulised kõrsikud

1 pakk õhukese pitsapõhja pulbrit (Vilma)
200 ml vett
50 ml õli
2 tl (väikese kuhjaga) Vahemere ürdisegu

Segasin pitsapõhjapulbri ürtidega, lisasin vee ja õli ning sõtkusin kõik ühtlaseks tainaks. Voolisin valmis tainast pulgad ja küpsetasin 200-kraadises ahjus kuldpruuniks (10-15 minutit). Loomulikult võib kõrsikutainale lisada ka muid meelepäraseid maitseaineid. Võimalusi on ju lõputult (:

Krõbedad juustuvahvlid

1 pakk õhukese pistapõhja pulbrit (Vilma)
200 ml vett
50 ml õli
100 g peenelt riivitud juustu
meelepäraseid maitseaineid või ürte

Riivisin juustu ja segasin selle pitsapõhjapulbriga. Lisasin vee, õli ja maitseained ning sõtkusin kõik ühtlaseks tainaks. Voolisin tainast pallikesed ja küpsetasin vahvlipanniga väikesed vahvlid. Serveerisin dipikastmega. 

Rohelisetriibuline jäätis

Paar nädalat enne jõule käisid toidublogijatel (nendel, kes õigel ajal õiges kohas kõva häält tegid), Kalevi päkapikud, kes tassisid kuuse alla pakid Odense ja Vilma toodetega. Seda selleks, et blogijatel uuel aastal igaev ei hakkaks ja nad tooteid proovides uusi retsepte välja mõtleksid. Nii kui pakid käes, hakkasid ideed peas tormi jooksma - terve A4 sai täis kritseldatud (: Oleks vaid mahti kõik läbi proovida! Tasa ja targu sai nüüd ots lahti tehtud ja esimene katsetus maitsvaks tunnistatud.  

Rohelisetriibuline jäätis

4 dl vahukoort (35%)

2 dl piima

1 dl suhkrut

4 munakollast

1 tl peenelt riivitud sidrunikoort

1 sl sidrunimahla

100g Odense pistaatsiamaitselist dessertmassi

kaunistamiseks pistaatsiapähkleid (soolata)

Valmistan jäätisesegu tavaliselt eelmisel õhtul, et see jõuaks enne jäätisemasinasse panekut korralikult külmkapis jahtuda.

Kuumutasin potis koore ja piima keemiseni. Vahustasin munakollased suhkruga heledaks vahuks ning kallasin kuuma kooresegu ettevaatlikult ja pidevalt segades munavahu hulka. Valasin saadud segu tagasi potti ja kuumutasin tasasel tulel pidevalt segades kuni segu paksenes (u 10 minutit). Segamiseks soovitatakse kasutada puulusikat. Lisasin sidrunikoore ja -mahla. Jahutasin jäätisesegu külmaveevannis ja panin järgmise päevani külmkappi. Valmistasin jäätise jäätisemasinaga. Valmis jäätise panin vaheldumisi dessertpastatriipudega säilituskarpi ning asetasin karbi sügavkülma. Jäätis võiks enne serveerimist sügavkülmas seista vähemalt 4 tundi. 

Nobedate näppudega päkapikud

Eelmise aasta jõuludest jäid meelde eriliselt laisad päkapikud, kes selleks aastaks (minu suureks üllatuseks) ennast kokku võtsid ja nobedatel näppudel tublisti toimetada lasid. Nii leidsid tee kuuse alla lumivalge tuhksuhkrukattega stollenid, magusad mandlid ja oi kui mitu pisikest piparkoogimaja. Väikestele tüdrukutele meisterdati liblikatega, poistele värviliste kommidega ja noortele armastajatele südamete ja Tutti Frutti suhkrupuruga kaunistatud majakesed.

Vähe sellest, kuuse alla oli sokutatud ka nende samade piparkoogist päkapikumajade žabloonid

(Allikas: Väike piparkoogiraamat) ja kaart tekstiga:

MAGUSAID PÜHI JA RÕÕMSAT AASTA LÕPPU!

Jõhvikaküpsised

Küpsisevahetus on Dagrise poolt algatatud salapärane ettevõtmine, mille käigus toidublogijad anonüümselt küpsiseid vahetavad. Pakike isetehtud küpsistega tuli teele panna kolmele blogijale. Pakk pidi kohale jõudma enne 22. detsembrit, mil kõik küpsisevahetuses osalenud toidublogijad oma blogides nende samade küpsiste retseptid avaldavad. Nagu öeldud, keegi ei teadnud, kelle käest ja millised küpsised temani jõuavad. Idee on pärit USA-st (Cookie Swap), kus küpsiseid vahetab 622 toidublogijat. Eesti esimeses küpsisevahetuses osales natuke vähem blogijaid - 18 (: 

Täna ongi see päev, kui küpsiseretseptid erinevates toidublogides avalikuks saavad. Mina tegin jõhvikaküpsiseid. Inspiratsioon raamatust "The Complete Book of Cupcakes, Cheesecakes and Cookies". Loodan, et küpsised jõudsid kohale tervetena, mitte ühtlase küpsisepuruna ja maitsesid saajatele. Jõhvikaküpsised on jõhvikale omaselt hapuka järelmaitsega.

Jõhvikaküpsised

35-40 tükki

225 g võid

125 g suhkrut

1 tl vaniljesuhkrut

0,5 tl soola

2 sl piima

360 g jahu

80 g kuivatatud jõhvikaid

50 g mandleid (soovi korral Amarettot hakitud mandlite leotamiseks)

kaunistamiseks paar teelusikatäit jõhvikajahu ja suhkrut

Hakkisin mandlid ja kuivatatud jõhvikad päris peeneks (suurte tükkidega tainast on hiljem halb lõigata). Segasin hakitud mandlid paari supilusika Amaretto likööriga. Tegin seda eelmisel õhtul ja jätsin pähklid maitsestuma.

Vahustasin või suhkru, soola ja vaniljesuhkruga heledaks kohevaks vahuks. Või peab enne vahustamist olema hästi pehme! Lisasin toasooja piima, vahustasin ühtlaseks ning segasin juurde jahu. Kõige lõpus lisasin hakitud mandlid ja jõhvikad. Segasin ühtlaseks. Tainas jääb mõnusalt pehme ja siidine. Jagasin valmis taina kaheks, keerasin toidukilesse ja vormisin paraja jämedusega rullid (võib teha nii väiksema kui suurema läbimõõduga). Panin taina külmkappi tahenema. Tainas peaks külmas olema vähemalt kaks tundi, aga mida kauem, seda parem on rulli otsast pärast kettaid lõigata. Lõikasin rulli otsast hästi terava noaga umbes 1 cm paksused kettad ja veeretasin ääred suhkru-jõhvikajahusegus. Kes tahab ekstreemsemat ja hapumat tulemust, võib suhkru ära jätta ja veeretada küpsise ääri ainult jõhvikajahus. Panin küpsised küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpsetasin 160-kraadises ahjus 20 minutit. Küpsised peavad jääma pigem heledad.

Šokiteraapia suurettevõttes ja teised praktikamuljed

Koopatibi koolis
4. osa - Ettevaatust, piltideta postitus!

Nii, mul on nüüd kuhjaga oskusi, teadmisi ja kogemusi. Isegi nii palju, et koolis käimine tundub tühipalja formaalsusena – „Andke see paber juba kätte!“ – pärast praktikat ei suuda õpetajad enam millegagi üllatada. Eriti kui teeme praktilistes tundides ikka neid samu küpsiseid ja kooke, mida esimesel poolaastalgi. Ühest küljest olen õnnelik, et olen ettevõtetes õppinud, näinud ja kogenud nii palju erinevat – nii head kui halba. Teisest küljest olen aga aru saanud, et see on karm maailm, kuhu ma enam nii väga ei igatsegi. Vaikselt omaette nokitsemine sobib mulle paremini. Ja olgem ausad, füüsiliselt raske töö ja väike palk, keda see ahvatleb? Minu idülliline ettekujutus kondiitritööst (rahulik, loominguline, hästi tasustatud – kuidas ma küll nii naiivne olin?) on kokku kukkunud – seljataga on 400 tundi praktikat kolmes täiesti erinevas ettevõttes.

Šokiteraapia suurettevõttes

Ma näpistasin ennast nende nädalate jooksul mitu korda veendumaks, kas see, mida ma näen, on ikka päris. Mu silmad ei olnud valmis nägema midagi nii ebareaalset. Ma olin olnud tõeline naiivitar - uskusin tooraine puhtusse, inimeste kohusetundlikkusse, toiduseaduse jõusse ... Puhas enesepettus! Ja lõppude lõpuks ei olnudki lisaaineid täis biskviidipulbrid, asovärvid, taimerasvakoor, kunstküüned ja räpased pesulapid need asjad, mis mis mulle pettumust valmistasid. Mul oli hoopis valus näha suurettevõttes töötavate kondiitrite suhtumist oma töösse ja tortidesse. Kondiitritöösse, mis mulle kui asjaarmastajale tundus nii pagana põnev ja tortidesse, mis minu jaoks tähendavad palju enamat kui kaht kihti biskviiti ja kausitäit kreemi. Aga mida ma loll sealt masstootmisest siis leida lootsin? Igatahes mitte miinimumpalga eest 14 tunniseid vahetusi rügavaid „kopp ees“ nägudega naisi, kes teevad päevast päeva (pole ka liig öelda aastast aastasse) kindlaid, just neile määratud torte ja vihkavad eritellimustöid, sest siis tuleb rutiinist välja murda ja oma peaga mõelda. Masstootmises pole loovusega midagi peale hakata. Tuleb olla kiire, suu kinni hoida ja teha mis kästakse. Pole ime, et ma seal emotsionaalse šoki sain. Minu jaoks on tort kunstiteos, mis valmib hoole ja armastusega. Näha, kuidas suurettevõttes torte valmistatakse, kuidas neid loobitakse ja kuidas keegi tegelikult ei hooli … Esimesel päeval oli mul nutt kurgus, ausalt. Need õnnetud tordid paistsid mulle kui seksiärisse sunnitud naised – väärkoheldud, oma hinge ja õigused kaotanud, lootusetud tegelased. Ma oleksin tahtnud nad kõik sealt ära viia.

Aga ma surusin oma emotsioonid alla ja õppisin ära kõige tähtsamad töövõtted. Ma õppisin töötama hiigelsuurte masinate ja hiigelsuurte tooraine kogustega. Ma sain teha tuhandeid šokolaadikaunistusi ja kokku panna sadu torte ja kooke. Ma nägin masstootmise võlu ja valu (seda viimast oli muidugi kordades rohkem) ja jõudsin järeldusele, et SEE pole minu jaoks.

Multifunktsionaalne kondiiter vanalinna kohvik-restoranis

Kui suurettevõttes oli avar tootmisruum ja harjumatult madal õhutemperatuur – kohe nii madal, et käisin keset kuuma suve praktikal sooja pesu ja suusasokkidega, siis väikeses vanalinnakohvikus tuli võidelda põrgupalavuse ja ruumipuudusega. Siin töötas vaid üks kondiiter – multifunktionaalne kondiiter, sest ta oli samal ajal nii pagar, kokk, kaubavastuvõtja, koristaja. Vaeseke tegi rohkem, kui tegelikult pidi ja jõudis. Ei saanud mina aru, miks võttis kondiiter vastu restorani toidukauba, tegi kokkade külmkapis inventuuri, koristas nende järelt … Oli kuidas oli, aga see oli hoopis teine maailm. Ma veeretasin iga päev kukleid, küpsetasin odrakaraskit, tegin pitsatainast, kringleid, pirukapõhjasid, magustoite, kaunistusi, maiustusi, muidugi ka torte. Nende tortide sisse sai juba rohkem armastust panna. Sain pakkida nad ilusatesse karpidesse ja siduda kinni laia siidist paelaga. See juba oli midagi! See oli individuaalne lähenemine (: Lootsin vaid, et väikeses kohas kasutatakse vähem valmis pulbrisegusid. Kahjuks mitte. Kõige ajuvabam tundus restoranikülastajatele pakutav pulbrist valmistatud brüleekreem. Ja nad nimetavad ennast restoraniks!?

Oli palav ja raske, aga väärt kogemus. Eriti selles mõttes, et sain teha palju eeltöid (taignaid), mis suures ettevõttes tavaliselt juba ette tehtud on. Aga sellistes tingimustes töötada - ei, aitäh! 

Kondiiter depressiivses Eesti väikelinnas

Depressiivne väikelinn, aga linna parimad pirukad, tordid ja koogid! Värsked ja ehtsad. Tehtud päris võist, päris vahukoorest ja päris kanamunadest! Pärast šokki masstootmises ja kerget pettumust tooraine osas vanalinna kohvikus, olin lausa vaimustuses. Ja millised töötingimused! Eriti inimlikult mõjusid suured aknad tootmisruumis. Tavaliselt töötavad kondiitrid pimedates keldrites või akendeta tsehhides. Ja kuidas on võimalik, et ettevõttes ei ole sügavkülmikut? See tähendab ainult üht – tordid ja koogid, mis täna valmistatakse, jõuavad juba täna ja homme kliendi lauale. Ei mingit ette vorpimist sügavkülmikutesse nagu teistes ettevõtetes. Nautisin iga minutit sellest praktikast. Siin sain ka viimase linnukese kirja – küpsised, mida mul teistes kohtades teha ei õnnestunud.

Hoolimata viimasest ülipositiivsest praktikakogemusest, jäävad mind praktikaajast kummitama nii mõnedki jubedused, millele tagasi mõeldes süda lihtsalt pahaks läheb. Näiteks see, kuidas üheksast kondiitrist seitse topivad tordi kaunistamise ajal pritskotti suhu. Need tordid peaksid minema prügikasti, mitte supermarketite tordilettidele. Kuidas töölaual kokkupandud tellimustordi ääred puutuvad kokku räpase lapiga kui laualt üleliigset kreemi eemaldatakse. Kuidas kondiiter pihustab oma tööpinnale desinfitseerivat puhastusainet märkamata, et pritsmed langevad tema vastaslaual olevatele poolikutele tortidele. Kuidas mahakukkunud šokolaadilaastud leiavad tee tordi sisse mitte prügikasti. Kuidas ruumipuuduse tõttu hoitakse pooleliolevate tortidega aluseid prügikastikaanel. 
Mille kuradima pärast on toidutööstuses üldse välja mõeldud hügieeninõuded, kui nendest kinni ei peeta? Kui tervisekaitseinspektorile öeldakse enne ringkäiku, et ülemusel on täna sünnipäev, mille peale inspektor korraks üle ukse kiikab, nägemata seda, mida ta kindlasti nägema oleks pidanud. Kasvõi kõiki neid eelpool nimetatud jubedusi. Ma ei oska muud öelda kui - vaesed kliendid!

Ma küll ilmetlen naisi, kes jõuavad tassida tohutult suuri kreemikatlaid, kelle käed liiguvad kiiremini kui koolibri tiivad, kes oskavad peast arvutada tooraine kulu ükskõik mitmele tordile ja kes suudavad hoolimata pikkadest tööpäevadest oma pere eest hoolitseda. Aga ma ei kadesta neid. Üldsegi mitte! Karm reaalsus kiskus lõplikult mul roosad prillid silme eest. Nüüd nutan neid natuke aega taga ja siis ... siis võib-olla loon päris uue, päris oma ja veel roosama maailma (:

Rallitort

Mul on üks hästi armas väike sugulane, kes sai nädalavahetusel kolmeaastaseks. Nagu selles vanuses poistele ikka, meeldivad ka Tristanile igasugused masinad - kopad, traktortid, autod... Natuke guugeldamist, Nami-Nami foorumis tuuseldamist ja Tristan sai sünnipäevaks värviliste vormelitega rallitordi. 

Kui ma sünnipäeva eelõhtul martsipanist vormelitega Tallinnasse jõudsin, oli tädi Ira biskviitpõhjad juba valmis küpsetanud ja vajaliku kreemimaterjali poest koju tassinud. Polnudki muud kui kreem valmis segada, tort kokku panna ja kaunistada. 

Nii rikkaliku täidisega torti pole ma varem teinud. Kreemi sisse läks nii kohupiim, toorjuust kui ka vahukoor, lisaks maasikad, mustikad ja virsikud. Väga maitsev kooslus, mida kindlasti edaspidigi kasutada. Külgedel ja numbri sees on läbi sõela surutud šokolaadiküpsisepuru. Vormelid on voolitud looduslikult värvitud martsipanist (peedi-, spinatipulber, safran, söetablett). Muru saab teha, kui martsipan läbi küüslaugupressi suruda. Katsetasin seda võtet esimest korda - toimib hästi.

Seekordsed head avastused on:

- Selga šokolaadiküpsised. Nendest saab suurepärase ja maitsva puru näiteks tordi külgede katmiseks või kreemile "joonistamiseks". Kui purukiht on paksem nagu sellel tordil number kolme sees, siis jätab see mõnusalt sametise mulje. Et küpsisepuru sobivasse vormi saada, on hea nipp ennem puutikuga kujund kreemile joonistada, siis sulatatud tumeda šokolaadiga kontuurid ette teha ja kujund küpsisepuruga täita. Tulemus jääb ilus puhas.

- sulatatud juust. Kui kreem saab otsa ja kapis pole midagi muud, mis kreemi meenutaks, siis sobib sulatatud juustu väga hästi kaunistamiseks kasutada. Sellel tordil kasutasin seda teekattemärgistuse tegemiseks. Panin juustu kilekotti, mudisin pehmeks, lõikasin kotinurga maha ja pritsisin küpsisepurule triibud. Nii võib vabalt ka kirjutada või ükskõik milliseid peenemaid kujundeid, mustreid teha. Püsib ülihästi, ei sula ega vaju laiali. Natuke tülikas on ainult see, et sulatatud juust on kleepuv ja pritsitava joone katkestamiseks tuleb kasutada mõnda abivahendit. Kasutasin hambatikku. 

Panen kirja ka materjalikulu. Kaaluda valmis torti ei õnnestunud, aga 30 inimesele jätkub vabalt.

3 kandilist biskviitpõhja kuuest munast (40x35)
1 kg kohupiima (Saida)
600 g toorjuustu (Philadelphia)
1,2 l vahukoort
maitse järgi suhkrut ja vaniljesuhkrut
2 purki konservvirsikuid
külmutatud mustikaid
värskeid ja külmutatud maasikaid
500-600 g martsipani

Üks torditükipilt ka.

Kõrvitsakuklid

Maitse tainast! Maitse tainast! Maitse tainast! Mul juhtub just pärmitainaga nii, et maitsen valmis saiu ja avastan - ups, täiesti magedad! Seda on ikka päris mitu korda juhtunud. Varsti ei saa enam kahe käe sõrmedelgi üles lugeda :P Ja ikka on veel vähe, et oma tobedast veast õpiksin. 

Võib-olla on asi hoopis pärmitainas. Pabistan alati liiga palju, kui pärmitaina tegemise ette võtan. Üldse ei ole kaugel need ajad, kui ahjust kivikõvad saiad välja võtsin. Nüüd ma muidugi tean, et jahuga ei maksa liialdada, aga kerge ärevus on ikka hinges ja siis ununebki... No ja ega alati saa retsepti ka usaldada, et paned ettenähtud soolakoguse ära ja siis usud, et ongi hea. MAITSTA TULEB! Ja ikka alguses, sest valmissõtkutud tainale soola lisades ei segune see enam ühtlaselt.

Loomulikult juhtus mul nende imeilusate kollaste kõrvitsakuklitega ka nii, et need tulid täiesti magedad (: Kõik muu aga kukkus hästi välja - tainas kerkis ilusasti, kuklid küpsesid ühtlaselt ja olid veel järgmiselgi päeval mõnusalt pehmed. Teeksin neid iga kell uuesti! 

Kõrvitsakuklid

2 dl kõrvitsapüreed (ahjus röstitud kõrvitsast)
1,5 sl vedelat mett või siirupit
0,5 dl õli
400-450 g nisujahu
1 tl soola
1 pakk kuivpärmi (11 g)
100 g riivitud juustu
määrimiseks muna
pealepuistamiseks kõrvitsaseemneid

Segasin kuivpärmi jahuga. Teises kausis segasin käesooja kõrvitsapüree soola, mee ja õliga. Valasin vedeliku kuivainete hulka ja segasin ühtlaseks tainaks. Sõtkusin kuni tainas muutus läikivaks ja tuli kausi küljest lahti. Katsin kausi toidukilega ja panin 40-kraadisesse ahju kerkima. Kui tainas oli kerkinud kahekordseks, vajutasin selle kergelt alla ja sõtkusin sisse riivitud juustu. Vormisin taina kukliteks. Lasin kuklitel rätiku all pool tundi kerkida, seejrel määrisin need lähtiklopitud munaga ja raputasin peale seemned. Küpsetasin 210-kraadises ahjus 10-15 minutit. 

Algretsept Tuuli blogist.