Tort isamaale 2013 - "Lumepääsukesed"

Sattusin lugema Mati Kose artiklit suitsupääsukestest. Pärast seda ei saa ma peast hirmsat kujutluspilti sellest, kuidas mingid Nigeeria mehed, mustad kui öö, pikad ridvad käes, meie armsat pääsulindu jahivad. 

Suitsupääsuke on 50 aastat Eesti rahvuslind olnud, aga võib juhtuda, et paarikümne aasta pärast on elektritraatidel istuvad sinkjasmusta-valgekirjud linnud haruldane nähtus. Ja see on kurb. 

Mulle on pääsukesed alati südamelähedased olnud - ma olen ju maal kasvanud! Nad on ilusad ja neid on hästi põnev jälgida. Mäletan, et lapsena käisin pääsukestega lausa juttu ajamas (: 

Ja nende laul. See on lihtsalt nii... suvi.

Rahvuslinnu keerulise käekäigu pärast südant valutades otsustasingi EV 95. aastapäeva tordi pühendada pääsukestele. Lumepääsukestele. Meil võiks ju olla üks liik pääsukesi, kes talveks ära ei lenda. Keerleksid karges talvises taevas nagu suured lumehelbed...

Tort on väljast valge kui lumi ja krõbe kui veebruarikuine külm. Seest aga tume ja tõsine. Just nagu suitsupääsukeste elu - pealtnäha ilus ja helge, aga tegelikult täis ohte ja tõsiseid katsumusi.

Muidu lihtsale ja hästi maitsvale šokolaaditordile lisab eestipärasust kama ja mahlasust kodumetsast nopitud maasikatest valmistatud toormoos. Viieaastane ütles pärast esimest ampsu: "Emme, see tort on nii hea, et ma küsin kohe ühe portsu juurde!" Mulle ka meeldis (:

Nami-Namis käib võistlus "Tort isamaale 2013". Osalen juba neljandat korda - see on lihtsalt ilus traditsioon. Ja ma armastan oma kodu ja kodumaad! Loodan, et suudan selle tunde ka oma lastele edasi anda...

Šokolaadi-kamatort "Lumepääsukesed"

18 cm vormile

Põhi

100 g võid

100 g tumedat šokolaadi (nt Bitter)

100 g suhkrut

2 muna

70 g nisujahu

30 g kamajahu

1 tl küpsetuspulbrit

Immutamiseks

soovi korral brändit vm meelepärast kangemat

Kreem

200 g tumedat šokolaadi

80 ml vahukoort

2 munakollast

1 sl kuival pannil röstitud kamajahu

Vahele

metsmaasika toormoosi

Katteks

250 g toorjuustu

maitse järgi tuhksuhkrut

1 tl vaniljesuhkrut

Kaunistuseks beseeküpsised

2 munavalget

8 sl suhkrut

Tordipõhja jaoks sulatasin potis madalal kuumusel või ja hakitud šokolaadi. Jätsin segu jahtuma. Vahustasin munad suhkruga kohevaks heledaks vahuks ja sõelusin hulka omavahel segatud jahu, kamajahu ja küpsetuspulbri. Viimasena segasin juurde jahtunud või-šokolaadisegu. Valasin taina küpsetuspaberiga vooderdatud 18 cm vormi ja küpsetasin 175-kraadises ahjus, kuni koogi sisse torgatud puutikk kuivaks jäi. Selleks kulus rohkem kui 30 minutit. Lasin tordipõhjal täielikult jahtuda ja seejärel lõikasin selle kolmeks kihiks.

Kreemi jaoks panin potti koore ja munakollased, segasin läbi ja lisasin juurde peenelt hakitud šokolaadi. Tõstsin poti vesivanni kohale ja segasin pidevalt kuni šokolaad oli täiesti sulanud. Tõstsin segu jahtuma. Röstisn kuumal kuival pannil supilusikatäie kamajahu. Selleks kulus paar minutit. Segasin kamajahu jahtunud kreemi hulka ja vahustasin kreemi miksriga õhulisemaks (2-3 minutit). 

Määrisin šokolaadipõhjale metsmaasika toormoosi, seejärel kreemi. Asetasin peale teise põhja ja kordasin sama. Viimast, kõige pealmist põhja immutasin lahjendatud brändiga. Lasin tordil külmakapis üleöö maitsestuda.

Enne serveerimist segasin toasooja toorjuustu suhkrutega ja määrisin ühtlase kihina tordile. Kaunistasin tordi külgedelt beseeküpsisepuruga ja pealt beseest pääsukestega. Beseega kaunistades tuleb meeles pidada, et seda tuleb teha alati vahetult enne serveerimist, sest pikema aja möödudes sulab besee kreemi niiskuse tõttu ära. Vahukoore- ja kohupiimakreemidega kiiremini (paari tunniga), toorjuustukreemiga aeglasemalt, võikreemi peal püsib besee kõige kauem krõbe ja ilus.

Besee jaoks vahustasin munavalgeid alguses aeglasel käigul kuni tekkis ühtlane vaht. Lisasin järk-järgult suhkrut ja kiirust. Vahustasin kuni tekkis tugev läikiv vaht, mis miksrilabade väljatõstmisel teravaid tippe moodustas. Tõstsin saadud vahu kilekotti, lõikasin otsa ära ja pritsisin küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile küpsised ja pääsukeste kujud (joonistasin A4 paberile pääsukeste piirjooned ja asetasin joonise küpsetuspaberi alla, et oleks lihtsam ilusaid beseekujusid saada). Küpsetasin/kuivatasin beseesid 100-kraadises ahjus 1 tund, siis keerasin temperatuuri 70 peale ja jätsin küpsised ahju 4-5 tunniks, kuni besee paberi küljest kergelt lahti tuli ja kuiv oli. Ahjuukse vahel oli aeg-ajalt puulusikas, et niiskus välja pääseks.

# # # # #

24. veebruari hommik oli tõeliselt külm. Olime maal. Veranda oli öö jooksul muutunud kunstigaleriiks.

Ja ühel jääpildil lendasidki lumepääsukesed...

Sõbrale küpsist

Hommikul kargas Postimehest silma Prisma reklaam - kommid ja kondoomid -25%. Unine pea ei saanud tükk aega aru, et mis mõttes kommid ja kondoomid? Esilehel? Paar lonksu teed ja lehekülge hiljem sain pihta - valentinipäev! Mulle meeldib sõbrapäev rohkem. Ja sõbrale meeldivad kindlasti isetehtud küpsised rohkem kui poest ostetud kommid. Või kondoomid... Ja üldse, kuhu lilled jäid? (:

Vaniljeküpsiste retsepti leiab sellest postitusest. Vahva vidin küpsistele sõnumite pressimiseks on pärit Suhkrukunstist.

Täisteraküpsised rosmariiniga

Need olid ühed mõnusad küpsised, mida aasta lõpus küpsisevahetuse jaoks katsetasin. Kuna nad nägid välja nagu tavalised kaeraküpsised, siis mõtlesin, et äkki on liiga igavad, et laiali saata. Maitselt pole need aga üldse nii igavad. Magusad, mõrkjad, vürtsikad - heas mõttes huvitavad küpsised.
Huvitav öeldakse ju tavaliselt siis, kui söök eriti ei maitse :P 

Nagu tavaliselt, ei suutnud ma vastu panna täpselt retsepti järgi küpsetamisele. Mul on lihtsalt selline kohutavalt tüütu kiiks. Ma kohe pean teada saama, kuidas toidud maitsevad, kui neid täpselt retsepti järgi valmistada. Pärast vaatan, kas järgmine kord midagi muudaksin. 

Nende küpsistega läks alguses siiski vastupidi - pidin arvestama sellega, mida kapist võtta oli - pruuni suhkru asemel valge, täistera nisujahu asemel kaerajahu ja metspähklite asemel mandlid. Loomulikult küpsetasin pärast täpselt retsepti järgi ka - küpsised tulid palju maitsvamad! Mõned retseptid lihtsalt on nii täpselt välja timmitud ja toimivad (näiteks see), et hea retsepti lootuses ei taha kohe oma nägemust peale suruda (: 

Ja selle pika jutuga tahtsin ma tegelikult jõuda selleni, et tavaliselt on välismaised koogid-küpsised väga magusad, nii et kes liiga magusat ei armasta, võib selles retseptis suhkrukogust vähendada. Mina muidugi armastan ja panen kirja originaalretsepti raamatust "The Complete Book of Cupcakes, Cheesecakes and Cookies". 

Täisteraküpsised rosmariiniga

26-28 tk

125 g toasooja võid

220 g pruuni suhkrut (nt Demerara või hele Muscovado)

2 tl peenelt riivitud apelsinikoort

200 g täistera nisujahu

1 tl küpsetuspulbrit

60 g täistera kaerahelbeid 

50 g kookoshelbeid

100 g röstitud metspähkleid

100 g rosinaid (suured rosinad võiks pooleks lõigata)

2 tl kuivatatud rosmariini

80 ml apelsinimahla

Segasin toasooja või suhkru ja apelsinikoorega (ei vahustanud). Lisasin apelsinimahla. Hakkisin pähklid ja rosinad väiksemaks. Teises kausis segasin jahu küpsetuspulbriga ning lisasin kõik ülejäänud koostisained. Valasin jahusegu või-suhkrusegule. Segasin käega ühtlaseks. Küpsisetaigen ei lähe kokku tainapätsiks, vaid jääb sõmer, purutaoline. Võtsin supilusikaga tainast, surusin kätevahel palliks ja panin küpsetuspaberiga kaetud plaadile. Vajutasin pallid õrnalt lapikuks ja küpsetasin 180-kraadises ahjus 15 minutit või veidi rohkem. Lasin restil täielikult jahtuda.

Parim viis biskviidi valmistamiseks?

Siis, kui rohi oli rohelisem ja munad kollasemad, teadsin, et biskviidi valmistamiseks on ainult üks viis - munakollased ja munavalged tuleb eraldi vahustada ja õrnalt kokku segada. Miksrist ei osanud siis unistadagi, nii et vaja oli visplit ja tugevaid käsi. Oh seda vanaema, kes pesukausis mune vahustas ja puupliidi ahjus biskviiti küpsetas. Ta oli tõeline biskviidimeister!

Siis, kui ma üheteistkümnendaks sünnipäevaks oma esimese miksri sain, ei olnud mul ka veel aimu, et biskviidi jaoks võib munakollased ja -valged koos vahustada. Aastaid hiljem see teadmine kuidagi minuni jõudis ja juba siis olin tordipõhja tegema asudes alati segaduses kumba varianti eelistada. 

Nüüd, kui ma kondiitriks õppisin, sain teada, et on veel üks võimalus biskviidi tegemiseks - munavalged tuleb tugevaks vahuks vahustada ja vahustamata munakollane juurde segada. 

Olen küpsetanud nii ja naa, tordipõhjad on küll alati õnnestunud, kuid õhku on jäänud küsimus, kas on üldse vahet, millist meetodit kasutada? Eriti kui kasutada küpsetuspulbrit, mis nagunii kooki kergitab ja parandab munade vähesest vahustamisest või ülevahustamisest tingitud vead. Tegin väikese katse ja panen oma tähelepanekud kirja.

Olgu veel ära mainitud, et biskviiti on tegelikult võimalik teha ka soojal meetodil ehk mune vesivannil vahustades. Tainas peaks tulema vedelam ja seda kasutatakse põhiliselt üleküpsetatud kookide valmistamiseks. Tordipõhja ei ole ma sellisel viisil kunagi teinud.

KATSE

Valmistasin kõik biskviidid ühe retsepti järgi, käsimiksriga, küpsetasin ühesuuruses vormis (18 cm) ja ka küpsemise aeg kujunes kõigil samaks (17 minutit).

Biskviit kahest munast

2 muna

0,75 dl suhkrut

0,75 dl jahu

0,2 dl tärklist

0,5 tl küpsetuspulbrit

190 °C, 17 minutit (parem oleks olnud 180 °C ja mõned minutid rohkem).

Neljast munast biskviiti tehes küpsetan tavaliselt 24 cm vormis, 180 °C, 30-40 minutit.

Tärklise ja küpsetuspulbri lisamine on isiklik eelistus ja harjumus. Küpsetuspulbri lisamine on tegelikult kindla peale minek, et ei peaks ahjust õhukest biskviidiriba välja võtma. Nii fanatt ikka ei ole, et näen vaeva, vahustan ja kui nässu läheb, siis kohe naksti viitsin uue taina hakkama panna (:

Biskviidi valmistamisel võtsin arvesse:

• mune tuleb vahustada puhtas kausis. Rasvases või märjas kausis munad vahtu ei lähe. Ka miksrilabad peavad olema puhtad.
• külmkapikülmad munavalged vahustuvad paremini;
• et saada kohev vaht, tuleb vahustamist alustada kõige aeglasema käiguga, et munavalgu niidid ei katkeks. Hiljem jätkata kiiremal käigul.
• mune tuleb vahustada vähemalt 10 minutit, parema tulemuse saab 15-20 minutiga (4 ja rohkema muna puhul, kahe munaga biskviidi puhul kulus mul vähem aega);
• jahu-tärklise-küpsetuspulbrisegu tuleb munavahu hulka sõeluda, et vältida jahutükke;
• tainas tuleb kokku segada õrnalt, kuid võimalikult kiiresti (umbes 15 sekundiga), et mitte kaotada õhulisust;
• biskviittainas tuleb küpsetada kohe;
• ahjuust pole mõistlik biskviidi küpsemise ajal avada - biskviit võib alla vajuda. Alles siis, kui ettenähtud küpsemisaeg möödas (või ka veidi varem, kui tundub, et biskviit on valmis), võib ukse avada, et kontrollida näpu või puutikuga biskviidi küpsust.

1. Munakollased ja munavalged eraldi 

2. Munakollased ja munavalged koos

3. Vahustatud munavalged ja vahustamata munakollased

TULEMUSED

Kõigepealt kibelen ütlema, et kinnitust sai väide - küpsetuspulber on kindla peale minek! Esimese meetodi käigus õnnestus mul munavalged üle vahustada - vaht muutus teraliseks ja murenevaks, nagu pildiltki näha. Kuna asi ei tundunud siiski kõige hullem, ei hakanud uusi mune võtma ja jätkasin. Taina kogus oli võrreldes teiste meetoditega väiksem ja pärast kümmet minutit küpsemist tundus, et biskviit ei kerkigi. Siis aga hakkas küpsetuspulber oma tööd tegema ja tulemuseks oli ilus kohev tordipõhi. Küll teistest madalam, aga kindlasti mitte ebaõnnestunud. 

Esialgu mulle tunduski, et põhimõtteliselt ei ole biskviitidel mingit vahet (tahtsin isegi postituse pealkirjaks panna -"Vahet pole biskviit" :P), sest kõik kolm kerkisid ilusaks ja olid pehmed, kohevad. Aga see polnud tulemus, mida ma ootasin! Ma tahtsin teada seda ühte ja ainust, kõige paremat meetodit, mida ma edaspidi tordipõhjade tegemisel kasutama hakkan (: Seega võtsin appi terava pilgu, joonlaua ja suure sakilise noa. Lõikasin tordipõhjadelt õhukese kihi maha, seejärel kaheks kihiks ja uurisin asja tähelepanelikumalt. Järgnev järjestus on konkreetselt sellest katsest lähtuv (nagu näha läks ju natuke nässu ka) ja puhtalt minu isiklik arvamus, kindlasti mitte absoluutne tõde! 

Enne veel üks asi - tegelikult soovitatakse tordipõhi päev varem valmis küpsetada, korralikult maha jahutada, fooliumisse pakkida, jahedasse panna ja alles järgmisel päeval kihtideks lõigata. Siis ei ole biskviit nii pude ja on oluliselt mõnusam seda kolmeks või neljaks õhukeseks kihiks lõigata. Mina lõikasin biskviite samal päeval kohe peale jahtumist. 

3. KOHT

Munakollased ja munavalged eraldi

Biskviidi paksus ~4,7 cm. 

Kõige pehmem ja õhulisem biskviit, mistõttu lõikamisel pudises kõige rohkem.

Kõige rohkem aega, liigutusi nõudev ja musti nõusid tekitav meetod. Sellest ka viimane koht. Liiga tüütu.

Munavalgete ülevahustamise oht (täpsemalt meetodite all)!

Siiski tundub, et sel viisil saab kõige kergema ja õhulisema biskviidi. Muidugi ainult sellisel juhul, kui mõlemad munavahud ideaalselt õnnestuvad. Sobiks kõige paremini hästi mahlaste tortide tegemiseks, kindlasti imab hästi vedelikku.

2. KOHT

Munakollased ja munavalged koos

Biskviidi paksus ~5 cm.

Tihedam, kui eelpool kirjeldatud biskviit.

Kõige vähem liigutusi nõudev ja kõige vähem musti nõusid tekitav meetod. Vahustamine nõuab kannatlikkust.

Kõige kindlam meetod õnnestumiseks, kui pidada kinni soovitusest vahustada mune 10 ja rohkem minutit.

Kui mul oleks käed-vaba mikser, siis oleks see meetod valmistamise mugavuse poolest ehk isegi võitjaks tulnud. Käsimiksriga vahustades väsib käsi päris ära :P

1. KOHT

Vahustatud munavalged ja vahustamata munakollased

Biskviidi paksus ~5,5 cm

Kõige kõrgem ja tihedam. Mulle meeldib tihe ja tugev biskviit tordipõhjana rohkem. Ei vetti nii läbi ja hoiab paremini vormi.

Kõige kiirem - munavalged eraldi läksid kiiremini vahtu kui munakollased ja -valged koos või eraldi.

Kõige mõnusam kihtideks lõigata. Oleks võinud vabalt kohe pärast jahtumist neljaks õhukeseks kihiks lõigata.

Ülesegamise oht munakollaste lisamisel munavalgevahu hulka (täpsemalt meetodite all)!

Minu lemmik! Edaspidi enam pead ei vaeva, mil viisil biskviiti teha (:

MEETODID

1. Munakollased ja munavalged eraldi
Eraldasin valged kollastest ja tõstsin need munakollaste vahustamise ajaks külmkappi (külmalt läheb munavalge paremini vahtu). Vahustasin munakollased suhkruga (2/3 suhkrukogusest). Vahustama peaks nii kaua kuni maht kasvab kaks korda ehk umbes 10-20 minutit.

Vahustasin munavalgeid alguses aeglasel, siis kiiremal käigul, kuni tekkis ühtlane õrn vaht. Lisasin järk-järgult ülejäänud suhkru (1/3 suhkrukogusest). Vahustada tuleb kuni tekib püsiv vaht, mis lusikaga tõstes oma kuju säilitab. Kuna suhkrukogus munavalgete vahustamisel on väga väike, siis on ülevahustamise oht päris suur. Ülevahustatud munavalge näeb välja teraline ja murenev. Nagu näiteks minu oma üleval fotol (: See juhtub alati nii ootamatult. Vahustamise peaks lõpetama niipea, kui vaht muutub tugevaks ja miksrilabade väljatõstmisel tekkinud jäljed püsima jäävad. Teravaid vahutippe ma väga taga ei ajaks - seda võib teha kolmanda meetodi puhul või beseed valmistades, kus suhkrukogused on palju suuremad ja munavalgeid nii lihtne ülevahustada pole.

Lisasin vahustatud munakollastele juurde 2/3 munavalgevahust, segasin õrnalt läbi, tehes lusikaga alt-üles liigutusi. Sõelusin juurde omavahel segatud jahu-küpsetuspulbri-tärklisesegu ning segasin ühtlaseks (ikka lusikaga ja alt-ües liigutustega). Lisan tavaliselt kogu jahu korraga, üritan sõeluda ühtlaselt üle terve kausi, mitte keskele hunnikusse. Lõpuks lisasin juurde ülejäänud munavalgevahu ja segasin õrnalt, kuid kiiresti läbi. Valasin taina küpsetuspaberiga vooderdatud vormi ja küpsetasin.

2. Munakollased ja munavalged koos
Vahustasin munad suhkruga kohevaks kreemikaks vahuks (15-20 mintuit). Alguses aeglasel käigul, mõne minuti pärast kiiremal käigul. Munavaht peab jääma nii tugev, et miksrilabade välja tõstmisel mahavalguv vaht ei vaju kohe laiali, vaid jääb püsima nagu pildiltki näha. Vahustamise käigus peab suhkur täielikult sulama.

Sõelusin munavahu hulka jahu-küpsetuspulbri-tärklisesegu (sõelusin korraga kogu jahu, mitte keskele hunnikusse, vaid ühtlaselt kausi ulatuses) ja segasin õrnalt läbi, tehes lusikaga alt-üles liigutusi. Niipea, kui tainas muutub ühtlaseks, tuleb segamine lõpetada. Ülesegatud tainast head biskviiti ei saa. Koolis õpetati meile, et jahu sisse segamiseks ei tohiks kuluda üle 15 sekundi (:
Valasin taina küpsetuspaberiga vooderdatud vormi ja küpsetasin.

3. Vahustatud munavalged ja vahustamata kunakollased
Vahustasin munavalgeid ilma suhkruta miksri kõige aeglasemal käigul kuni tekkis ühtlane õrn vaht. Lisasin järk-järgult suhkrut ja kiirust. Vahustasin kuni miksrilabade väljatõstmisel tekkisid teravad vahutipud. Vaht peab olema nii tugev, et lusikaga tõstes püsib see tornina ja kausi kummuli pööramisel jääb kaussi ega valgu välja.

Segasin munakollased lusikaga korralikult läbi ja valasin munavalgevahule. Segasin miksriga ühtlaseks, keskmisel kiirusel, võimalikult lühikese ajaga. Segada tuleb tõesti ainult nii kaua, kuni munavalge ja -kollane on segunenud. Tegin nii - lülitasin miksri (korraks) sisse ja tegin lisaks käega segamisliigutusi. Kui liiga palju segada, muutub vaht vedelaks. See juhtub päris kiiresti! Käsitsi segades ei taha munakollane nii kiiresti seguneda ja on suurem oht ülesegada.

Sõelusin munavahule juurde omavahel segatud jahu-küpsetuspulbri-tärklisesegu (kõik korraga, kausi ulatuses, mitte keskele ühte hunnikusse) ning segasin õrnalt alt-üles liigutusi tehes ühtlaseks. Valasin taina küpsetuspaberiga vooderdatud vormi ja küpsetasin.

Keeruküpsised datlite ja metspähklitega



Oi mul olid suured plaanid! Aga läks nagu alati - küpsisetegu jäi viimasele minutile. Vähemalt on järgmiseks aastaks idee olemas. Sellest hoolimata õnnestus leida üks huvitav retsept (raamatust The Complete Book of Cupcakes, Cheesecakes and Cookies) ja küpsetada enda jaoks uusi ja põnevaid küpsiseid, sest just see oli sellel aastal küpsisevahetuse ideeks.

Keeruküpsised datlite ja metspähklitega - pähklimaitselise mureda küpsise vahele on ennast krussi keeranud sidrunist särtsakas datli täidis. Veidi teistmoodi ja huvitavad küpsised läksid teele Dagrisele, Liisile ja Kristile. Liisiga juhtusime ühel ajal Lõunakeskuse postiputkas küpsiseid pakkima. Liiga lahe kokkusattumus, et mitte kasutada juhust ja anda küpsisepakk isiklikult üle :) 

Ise olen praeguseks kätte saanud ühed maitsvad küpsised ei-tea-kellelt :) Teised ootavad juba pakiautomaadis ja loodetavasti jõuavad kolmandad ka suurest tuulest ja tuisust hoolimata minuni.

Keeruküpsised datlite ja metspähklitega
28-30 tk

125 g pehmet võid
75 g suhkrut
1 tl jahvatatud kardemoni
1 muna
225 g jahu
100 g röstitud metspähkleid

Täidis
280 g kuivatatud kivideta datleid
55 g suhkrut
2 tl peenelt riivitud sidrunikoort
80 ml värskelt pressitud sidrunimahla
1/4 tl jahvatatud kardemoni
125 ml vett

Panin kaussi pehme või, muna, suhkru ja kardemoni ning mikserdasin kõik ühtlaseks. Segasin juurde jahu ja peeneks hakitud röstitud pähklid. Sõtkusin ühtlaseks tainaks. Jagasin taina kaheks võrdseks osaks ja rullisisn mõlemad tainapätsid küpsetuspaberi vahel õhukeseks 15x30 cm ristkülikuks. Panin tainaplaadid 20 minutiks külmkappi. Samal ajal valmistasin täidise. Hakkisin datlid väiksemaks, lisasin suhkru, sidrunikoore ja -mahla, vee ja kardemoni ning keetsin tasasel tulel ilma kaaneta kuni segu muutus ühtlasemaks ja paksemaks (kuni 10 minutit). Tõstsin täidise õue lume sisse jahtuma.

Jaotasin jahtunud täidise kahele tainaplaadile, ajasin ühtlaselt laiali (jätsin külgedelt 1 cm jagu vabaks) ja keerasin taina küpsetuspaberi abiga tihedaks rulliks. Keerasin rullid kõpsetuspaberi sisse ja lasin külmkapis pool tundi taheneda. Lõikasin mõlemast rullist umbes 1 cm laiused viilud ja küpsetasin küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil 190-kraadises ahjus umbes 20 minutit. Tõstsin valmis küpsised restile jahtuma. 

Juustukoogist ja isadest

Tuleb välja, et Manhattani toorjuustukook on võitnud väga paljude magusasõprade südamed - nii palju positiivseid kommentaare Nami-Namis ja postitusi erinevates toidublogides! On aeg selle kiidukooriga ühineda. Lühikese aja jooksul küpsetasin seda südametemurdjat lausa neljal korral. Lihtsalt nii kreemine, maitsev ja mõnusalt rammus.

Tegelikult meeldib see juustukook mulle veel ühel lihtsal põhjusel. Selle pealmine hapukoorekiht jääb nii täiuslikult sile ja läikiv, et koogi saab kerge vaevaga tordiks muuta. Selline peegelsile pind lihtsalt kutsub sulatatud šokolaadiga joonistama. Kui veel koogi ääred toorjuustu või paksu hapukoorega kergelt üle tõmmata ja šokolaadi-, pähkli- või küpsisepuruga katta - ongi tort valmis! 

Isadepäeval läksingi kergema vastupanu teed. Kuna seekord oli isadepäeval rõhk kokkutulnud isade lemmiksöökidel (piima-klimbisupp, pannkoogid, rosolje, beseeküpsised), ei tahtnudki tordiga nii väga jännata. Küpsetasin eelmisel päeval juustukoogi valmis, hommikul kaunistasin riivitud šokolaadi ja kommidega. Nii palju jändasin, et mõned kommid said lipsud kaela - need tähistasid isasid. Kõik mehed pole ju isad! Ja olemuselt lihtsast juustukoogist saigi eriti kerge vaevaga tort.

Isadepäeval said lastest luuletajad ja tapeedirullist luulerull. Igaüks kirjutas oma isale mõeldes luuletusele paar rida juurde, piiludes vaid viimast sõna eelmise luuletaja kirjutatust. Lubasin luuletuse siia talletada, sest see sai nii armas.

"MINU ISA"

Minu isal kuldsed käed,

väga šeff ta välja näeb,

vahel mõne kala saab,

iga nädal trenni läeb.

Kuid kahju küll, et teda kodus

suht harva näeb.

Isa erineb mul normist,

suuskab alla hüppetornist,

käte peal ta kõnnib vabalt,

saltosid ta viskab nabalt.

Tore oled sina ka,

süüa teed meil alati sa.

Kõva töömees alati

ja ärimees, kel süda sees.

Ahjees, ahjees, ahjees, see vuntsidega mees.

Mis teeb? Kes teab! Kui teeb, teeb head.

Head teeb, kui paps on tartk ja osav,

habe täiega ju vohab.

Minu isal andeid tuhat,

aga ikka hästi puhand.

Manhattani juustukook - ekstrasuur
28 cm vormile

Põhi
100 g võid
16 Digestive küpsist

Täidis
1,2 kg toorjuustu
6 muna
225 g suhkrut
2 tl vaniljesuhkrut

Peale
400-500 g hapukoort
3-4 sl suhkrut
1 tl vaniljesuhkrut

Pudistasin küpsised näppudega peeneks ja segasin sulatatud võiga. Surusin küpsisepuru küpsetus-paberiga vooderdatud lahtikäiva koogivormi (28 cm) põhjale ja panin vormi täidise valmistamise ajaks külmkappi.

Kloppisin munad vispliga kergelt lahti, lisasin suhkrud ja toorjuustu ning segasin ühtlaseks. Nii ühtlaseks, et ühtegi toorjuustutükki sisse ei jäänud. Vahustada pole vaja. Kui liigselt vahustada võib kook küpsedes pragunema hakata. Valasin toorjuustusegu küpsisepõhjale ja küpsetasin 170-kraadises ahjus seni, kuni koogi ääred veidi tahenesid ja kook keskelt enam-vähem hüübinud oli. Selleks kulus umbes 50 minutit. Ahjust võttes peaks kook võbelema, siis ei ole see üleküpsenud ja jääb kreemine. Lasin 20 minutit jahtuda. Samal ajal valmistasin katte. Kui juhtub, et kook küpsedes praguneb, võib katte teha rohkemast hapukoorest, et kõik kumerused ja praod ilusasti ära katta. Kui ei pragune, piisab vähemast. Katte tegemiseks segasin hapukoore suhkrutega. Valasin segu jahtunud koogile ja ajasin ettevaatlikult laiali, ka üle koogi ääre, nii et kõik jäi pealt täiesti sile. Küpsetasin 225-kraadises ahjus umbes 5 minutit (võib kuluda ka minut vähem või rohkem), kuni hapukoor tundus näpuga katsudes kuiv. Kui kook kauemaks ahju ununeb, hakkab hapukoorekiht pealt küpsema ja muutub pruunikaks.

Lasin koogil vormis täielikult jahtuda ning tõstsin siis külmkappi. Toorjuustukook on parim järgmisel, isegi ülejärgmisel päeval serveerituna.

Õunapirukad

Ühel hommikul lihtsalt ärkad ülesse ja tunned vastupandamatut isu õunapirukate järele. Just pirukate, mitte õunakoogi, -keeksi või -muffinite järele. Sattusin Nami-Namis selle retsepti peale ja jumal tänatud, et seda proovida julgesin, sest tavaliselt tekitavad fotode ja kommentaarideta retseptid minus omajagu kahtlusi. Need õunapirukad õnnestusid ja maitsesid lihtsalt suurepäraselt! Boonuseks veel huvitav külm meetod pärmitaina valmistamiseks. Juba tükk aega pole pirukategu nii nauditav olnud. Aeganõudev küll, aga igal juhul tulemust ja kordamist väärt retsept!

Õunapirukad
48 tk

50 g pärmi
250 ml piima
250 g võid
600 g jahu
1 tl soola
1,5 sl suhkrut
6 keskmist õuna
1-2 tl kaneeli
suhkrut

Segasin suures kausis jahu, soola ja suhkru korralikult läbi ning lisasin kuubikuteks lõigatud külma või. Valmistasin näppude vahel purutaina. Teise kaussi valasin külma piima, lisasin sõrmede vahel murendatud pärmi ning segasin kuni pärm lahustus ja tekkis ühtlane vedelik. Kallasin piima-pärmisegu purutainale ja sõtkusin kõik ühtlaseks tainaks. Sõtkusin seni kuni tainas lõi käte ja kausi küljest lahti. (Jahud on erinevad, seega kui tainas tundub liiga kleepuv, tuleb lisada nauke jahu või kui liiga tugev, lisada natuke piima.) Raputasin kausi põhja õhukese kihi jahu, panin taina kaussi, katsin pealt toidukilega ning panin tunniks ajaks külmkappi. 

Koorisin ja puhastasin õunad ning lõikasin iga õuna kaheksaks tükiks. Raputasin õunatükkidele kaneeli ja veidi suhkrut, segasin läbi ja jätsin taina kerkimise ajaks seisma. 

Sõtkusin kerkinud taina kergelt läbi ja jaotasin neljaks võrdseks tükiks. Vormisin tükkidest ümmargused pätsid. Rullisin pätsid ükshaaval õhukeseks ja lõikasin 12 sektoriks. Panin iga sektori laiemasse otsa õunatüki, keerasin rulli ja veeretasin suhkrus. Küpsetasin küpsetuspaberiga kaetud plaadil 175-kraadi-ses ahjus umbes 25 minutit.

Pirukad on eriti maitsvad soojalt. Ettevaatlik peab aga olema otse ahjust tulnud pirukatega, sest õunatäidis on kõrvetavalt kuum!

Väike kohupiimatort maasikate ja virsikutega

Blogis oli vahepeal päris pikk vaikus - talvel... ja kevadel... ja suvel... Aga see-eest on nüüd põhjust roosasid torte teha (: 

Esimest tähtsamat pidu, poole aasta sünnipäeva, tähistasime Roosa Öökulli tordiga. 

Öökullidega on meil oma teema. 3/4 perekonnast (ehk mina välja arvatud) kannab perekonnanime, mis ühes võõrkeeles tähendab öökulli. Isegi imestan, et alles nüüd sai esimene öökull tordile. 

Öökull öökulliks, tegelikult tahtsin kirja panna selle mõnusa koduse tordi retsepti. Olen seda mitmeid kordi teinud ja iga kord sööjate mõminaid kuulnud.

Mulle meeldivad tordid, kus on vähe biskviiti ja palju kreemi. Kui zelatiini ei kasuta, on sellise pehme tordi katmine martsipaniga paras mässamine, sest täidis hakkab raskuse all biskviidikihtide vahelt välja pressima. See tort jäi ka natuke lopergune, aga tühja kah! Maitses hästi! Ja kui ikka tundub, et seda kreemi saab liiga palju, võib ju pool niisama nahka pista. Siis pole ohtu, et kuskilt midagi välja pressib. Nii et kreemi retsepti on limpsimise varu sisse arvutatud :D

Ah jaa, kunagi keegi küsis, miks ma biskviiti alati tärklisega teen, kui klassikalises retseptis on ainult muna, suhkur ja jahu? Minu arvates on tärklisega valmistatud ümmargusi biskviitpõhjasid hoopis mugavam kaheks või kolmeks lõigata. Klassikalise retsepti puhul jääb biskviit väga õhuline, pehme ja minu jaoks liiga munamaitseline. Aga see pole mingi absoluutne tõde, vaid minu isiklik arvamus ja eelistus!

Väike kohupiimatort maasikate ja virsikutega
(18 cm vormile. Suurema tordi jaoks korrutan kogused kahega ja kasutan 24 cm vormi)

Biskviit
2 muna
0,75 dl suhkrut
0,75 dl jahu
0,25 dl tärklist
0,5 tl küpsetuspulbrit

Täidis
200 g vaniljemaitselist kohupiima (mitte pastat!)
100 g toorjuustu
200 ml vahukoort
1,5 sl suhkrut
0,5 tl vaniljesuhkrut
3-4 poolikut kompotivirsikut
marjatükkidega maasikatoormoosi

Katteks
200-300 g martsipani (kasutasin seda)
looduslikke toiduvärve
maisitärklist

Kõigepealt küpsetasin biskviidi. Eraldasin munakollased valgetest ja mõõtsin välja kõik vajalikud ained. Segasin jahu, tärklise ja küpsetuspulbri korralikult läbi. Vahustasin munavalged pehmeks vahuks ning lisasin siis edasi vahustades järk-järgult suhkru. Vahustasin kuni munavalgevaht muutus tugevaks läikivaks ja mikserilabade väljatõstmisel jäid vahu sisse teravad tipud. Segasin munakollased lusikaga ühtlaseks ning lisasin munavalgevahule. Mikserdasin kõige aeglasemal käigul kõik ühtlaseks, ainult niikaua kuni kõik segunes. Kindasti ei tohi üle segada, muidu muutub munasegu vedelaks. Sõelusin jahusegu munavahu hulka ja segasin õrnalt puulusikaga ühtlaseks. Valasin taina küpsetuspaberiga vooderdatud vormi ja küpsetasin 190-kraadises ahjus 15-20 minutit. Kummutasin valmis biskviidi restile ja lasin täielikult jahtuda.

Täidise jaoks lõikasin virsikupoolikud väikesteks kuubikuteks ja jätsin sõelale nõrguma. Vahustasin toorjuustu (paar minutit), lisasin kohupiima ning vahustasin veel mõned minutid. Teises nõus vahustasin vahukoore suhkrutega tugevamaks vahuks. Segasin kokku vahukoore ja kohupiima. Tõstsin natuke kreemi kõrvale, et sellega hiljem tort pealt ja külgedelt üle tõmmata. Lõpuks segasin kreemi hulka virsikutükid. 

Vooderdasin sama koogivormi uuesti küpsetuspaberiga. Keerasin biskviidi tagurpidi ja lõikasin kaheks kihiks. Panin tordi kokku tagurpidi ehk pealmine biskviidi osa läks põhjaks ja põhi pealmiseks kihiks, lõikepinnad jäid tordi sisse. Asetasin esimese biskviidikihi vormi põhja (lõikepind üles poole) ja katsin selle ühlaselt toormoosiga, nii et biskviiti näha ei jäänud. Valasin peale kohupiimakreemi (nagu eelpool mainitud, on kreemi kogus limpsimisvaruga :D!) Tõstsin kreemile teise biskviidikihi ja immutasin seda pealt kompotivedelikuga. Hoidsin torti järgmise päevani külmkapis.

Järgmisel päeval võtsin tordi vormist välja ja katsin pealt ning külgedelt õhukese kihi kõrvalepandud kreemiga. Silusin ilusasti ühtlaseks. Kaunistuste tegemise ajaks tõstsin tordi tagasi külma.

Mudisin martsipani kätevahel pehmemaks, värvisin ja rullisin maisitärklisega ülepuistatud laual õhukeseks. Lõikasin välja vajalikud kujundid (kasutasin vorme ja paberist tehtud žablooni). Paljud kasutavad rullimiseks tuhksuhkrut, aga mulle meeldib maisitärklis. 

Tordi katmiseks kulus umbes 170 g martsipani, kuid selleks, et tulemus ilus jääks, peab suurema koguse lahti rullima (umbes 200-250 g, oleneb, kui paksu kihti tordile tahta). Mina kasutan rullimiseks mittenakkuvat alust. Rullin martsipani selle peal õhukeseks ja tõstan koos alusega tordile. Tõmban aluse ära, silun martsipani kätega tordi peale ja külgedele nii, et tulemus jääks ühtlane ja õhumullideta. Üle tordi alumise ääre ulatuva martsipani lõkan terava noaga ära. Kaunistuste liimimiseks kasutan vett, mida pintseldan natuke kujundite alumisele poolele. Nii lihtne ongi!

Kahjuks jäi tordilõigust pilt tegemata.