8. november 2014

ISADEPÄEVATORT ÕLLE JA JUUSTUGA



Astun uksest sisse. Õhus on tunda kargust ja niiskust, metallilõhna. Panen tule põlema. Seisan vastamisi kollase-sinisekirju traktoriga, mille isa on varuosadest kokku pannud. Otsast lõpuni ise ehitanud. Seintel ripuvad rõngasse keeratud juhtmed, köied ja nöörid. Märkan riiulil lapsepõlvest tuttavaid plekktopsikuid. Seal sees ei ole enam küpsised ega kohv, hoopis naelad ja kruvid. Kaks suurt rauast töölauda tunduvad kui kaljud - nii kindlad ja tugevd, kuigi on aja jooksul kõvasti klobida saanud. Iga tööriista jaoks on oma lauasahtel - kruvikeerajad esimeses, viilid teises, haamrid viiendas. Puhas Saksa ordnung. Oh, meie vana muusikakeskus! Kas see mängib veel? Krutin nuppe. Muidugi mängib, isa on selle  korda teinud. Muusika kõlab siin suures ruumis eriti salapäraselt. Jõuan väikeste sahtlitega tohutu metallkapi juurde. Mitukümmend sahtlitäit pisikesi minu jaoks tundmatuid vidinaid. Suuruse ja kuju järgi sorteeritud. Meenub, kuidas ma lapsena siin ringi luusisin ja unistasin, et kõik need tuhanded jupid ja tööriistad päris minu omad oleksid. Ma tean, miks isa nii väga garaažis armastab olla. Siin asjade maailmas valitseb täielik rahu. See siin on tema kuningriik. Siin müstilises paigas sünnivad tema käe läbi imed. Katkine saab terveks, vana uueks, mitte millestki saab midagi. Head isadepäeva, kallis isa!





ŠOKOLAADI-ÕLLETORT MEREVAIGU KREEMIGA

Põhi
80 g võid
100 g tumedat šokolaadi (vähemalt 70% kakaosisaldusega)
150 g Demerara suhkrut
3 suurt muna
150 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit
160 ml tumedat õlut (nt porterit)

Täidis
200 g Merevaiku
200 ml 35% koort
1 tl vanilliekstrakti
2 sl suhkrut

Kate
100 g tumedat šokolaadi (vähemalt 70% kakaosisaldusega)
50 ml 35% koort
1 sl toasooja võid

Sulata hakitud šokolaad ja või vesivannil. Lisa suhkur, lase jahtuda toatemperatuurini. Vahusta mune kolm-neli minutit. Lisa jahtunud šokolaad. Sega küpsetuspulber jahuga ning lisa vaheldumisi õllega muna-šokolaadivahule. Vala taigen küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 200-kraadises ahjus 15-20 minutit. Jahuta ja lõika biskviit neljaks ühesuuruseks tükiks. 

Pane toasoe Merevaik kaussi, lisa mõned supilusikatäied vahustamata koort ja sega läbi. Nii seguneb juust paremini vahukoorega. Vahusta koor suhkrutega pehmeks vahuks, lisa vedeldatud Merevaik ning vahusta kuni saad ühtlase kreemi. Pane kreem vähemalt pooleks tunniks külmkappi, nii muutub see tahkemaks ja püsib paremini todi vahel. Määri kreem kihiti biskviitide vahele ning lase tordil 4 tundi kuni üleöö külmkapis seista.

Šokolaadikatte tegemiseks pane koor väikesesse potti ja kuumuta keemiseni. Vala kuum koor hakitud šokolaadile ning sega kuni šokolaad on sulanud. Viimasena sega hulka toasoe või. Määri šokolaadikreem tordile ning kaunista mõeldes oma isale. 


Retsept ilmus ka novembrikuu Kodu&Aed ajakirjas


Kõige ilusama tulemuse saab, kui panna tort kokku vormis. Nii püsib kreem kihtide vahel ja tort ei vaju ära. 

Sama retsepti järgi võib teha ka rullbiskviiti. Sellisel juhul peab kindlasti jälgima, et biskviit üle ei küpseks. Küpsetada tuleks vaid nii kaua, kuni biskviit katsudes tahe on. Kui põhi valmis, raputa sellele tuhksuhkrut. Kummuta biskviit tagurpidi niisekele köögirätikule, tõmba ära küpsetuspaber ning keera ettevaatlikult rulli. Lase jahtuda toatemperatuurini. Mina panin rulli jahtuma keldrisse, kus see läks liiga külmaks ja mul ei õnnestunud seda enam lõhkumata lahti keerata. Sellepärast saigi minu rullbiskviidist hoopis kandiline tort. Aga toasoojana peaks rulli lahti- ka kinnikeeramine õnnestuma küll.  

# # # # #

Lõpetuseks näide sellest, mis juhtub siis, kui hakkad kaunistust meisterdama ja jätad tordi hetkeks järelvalveta. See tort pidi olema tegelikult poole suurem, aga meie krutskeid täis koer Juss otsustas seda salaja maitsta.

6. oktoober 2014

SOOLA-KARAMELLIMAIUS METSPÄHKLITEGA




See on üks magusalt soolane amps. Lihtne teha, aga hirmus tüütu oodata, millal karamell taheneb. Sellepärast võiks maiuse valmistada hilja õhtul ja lasta sel üleöö taheneda, siis saab hommikul suure suuga sööma asuda (: 
Põhja ei maksa üle küpsetada, muidu hakkab see lõigates pudisema. Ei ole vaja oodata, et põhi pruunistuks, kui tundub, et on läbi küpsenud, võibki juba ahjust välja võtta.  


SOOLA-KARAMELLIMAIUS METSPÄHKLITEGA

Põhi
100 g magedat võid
40 g suhkrut
100 g jahu
100 g metspähkleid
1 tl peenelt jahvatatud meresoola

Soolane karamell
100 g magedat võid
100 g pruuni suhkrut (nt Demerara või Muscovado)
4 tl kondenspiima
näpuotsatäis meresoola (või veidi rohkem, maitse järgi!)

Šokolaadikate
200 g tumedat šokolaadi (70% kakaosisaldusega)
50 g võid
meresoolahelbeid

Röstisin pähkleid kuumal kuival pannil, kuni koor pähklite küljest lahti lõi. Eemaldasin koored ning hakkisin pähklid peeneks (võib ka köögikombainis purustada, aga mitte päris jahuks, sest pähklitükid on hamba all mõnusad).
Segasin omavahel jahu, suhkru, soola ja pähklipuru. Lisasin pehme või ja näppisin ühtlaseks tainaks. Surusin taina küpsetuspaberiga kaetud võrmi põhjale (22 cm). Küpsetasin 170-kraadises ahjus umbes 30 minutit.
Karamelli jaoks panin kõik koostisained väikesesse potti ja kuumutasin, kuni suhkur sulas ja segu paksenes. Lisasin maitse järgi soola. Karamell on kuum, maitsmisel tuleb olla väga ettevaatlik!
Valasin karamelli pähklipõhjale ja lasin jahtuda. 
Sulatasin hakitud šokolaadi ja või vesivannil ja valasin jahtunud karamellile. Puistasin peale meresoolahelbeid. Lasin üleöö taheneda ja lõikasin siis terava noaga tükkideks. 


Retsept ilmus ka ajakirja Kodu&Aed oktoobrikuu numbris.

18. september 2014

SIIRUVIIRULISED PANNKOOGID



Ups, hiljaks jäin! Need pannkoogid, mis näevad välja ja maitsevad nagu kaneelisaiad, olid mõeldud vanavanematepäevaks. Neid võib muidugi igal ajal küpsetada, aga seekord said panni peal kokku minu kaks vanaema - Valentine ja Vebrunne. 

Ma olin 11-aastane, kui vanaema Valentine õpetas mulle kaneelisaiade küpsetamist. Raudselt maailma parimad saiakesed! Retsepti ma enam ei mäleta, aga tegevuskäik on küll täpselt meeles. See on väga armas mälestus. Nii väga tahaks talle nüüd ise küpsetada, aga kahjuks enam ei saa.

Vanaema Vebrunne tegi hästi maitsvaid pisikesi pannkooke. Ikka käe ja tunde järgi, sellest, mis parasjagu sahvrist võtta oli. Mamma sai suvel 88. Ta on lahe! Peab aega võtma, et talle tihedamini külla sõita. 

Kui ma avastasin, et välismaal tehakse ammu selliseid cinnamonrolls pancakes'e, oli kohe selge, et vanavanemate päeval minu vanaemade auks paremat varianti pole olemas. Kuigi siililegi on selge, et omal ajal poleks kumbki neist nii keeruliselt pannkooke küpsetada viitsinud. 

         

Veidi mässamist on, aga tulemus on maitsev ja äge. Kaneelitäidisega saab kookidele joonistada mistahes kujundeid - südameid, naerunägusid, täppe. Tuleb ainult jälgida, et täidis koogi äärele liiga lähedale ei satuks. Siis valgub see lihtsalt laiali. Nagunii valgub täidis oma pesast välja, aga jätab siiski koogi pinnale mustri. Mida varem täidis koogile jõuab, seda sügavam muster jääb. Mustri võib teha kookidele ühekaupa - paned porstu tainast pannile ja joonistad kohe mustri peale. Või siis korraga - koogid pannile ja siis hästi kiiresti kõigile järjest mustrid peale. Küpsetada tuleb selliseid pannkooke kindlasti keskmisel kuumusel ja vähese rasvainega. Liiga kuumal pannil jäävad koogid seest tooreks ja suhkur läheb kõrbema. 


Retsepti leiab ka ajakirjast Kodu&Aed septembrikuu numbrist


KANEELIPANNKOOGID

Vanaema hapukoorepannkoogid
2 muna
1 sl suhkrut
näpuotsatäis soola
500 g 20% hapukoort
4 dl jahu
1 tl soodat

Kaneelitäidis
100 g pehmet võid
75 g pruuni suhkrut
1 tl kaneeli

Valmistasin kaneelitäidise. Segasin omavahel pehme või, suhkuru ja kaneeli. Panin täidise väikesesse kilekotti (oli selline tugevamat sorti) ja lõikasin kääridega paraja otsa maha.

Valmistasin pannkoogitaina. Kloppisin munda kergelt lahti. Lisasin suhkru, soola, hapukoore ja soodaga segatud jahu. Segasin ühtlaseks.

Küpsetasin pannkooke  mittenakkuval pannil keskmisel kuumusel tilga õliga. Arvestasin ühe koogi jaoks 1,5 supilusikatäit tainast - tulevad suuremat sorti väikesed pannkoogid, et muster näha jääks ja ära mahuks. Tõstsin lusikaga pannile neli kooki ja joonistasin kiiresti kookide keskele kaneelitäidisega keerud. Kui pannkoogid olid ühelt poolt küpsenud, pöörasin need kiirelt, kuid ettevaatlikult ümber. Väga hoogsalt ka ei tasu, muidu nihkub muster paigast. Lasin kookidel rahulikult küpseda (1-2 minutit), alles seejärel liigutasin neid ja keerutasin laialivalgunud täidises. Kui ümberpööratud pannkooke liiga vara pannil liigutada, võib samuti muster sassi minna. Pärast iga pannitäit tuleb pann köögipaberiga puhtaks pühkida, sest suhkur kipub kärssama minema.

Pannkookide peale sobib väga hästi toorjuustuglasuur. Selleks tuleb toorjuust segada tuhksuhkru (maitse järgi), vanillisuhkru ja tilgakese piimaga (nii palju, et toorjuust voolavaks muutub). Seejärel glasuur kuumadele kookidele niristada ja mmm...


27. august 2014

KURK KOOGI SISSE



Imelik jah, aga selle koogi sisse käibki kurk. See täitsa tavaline kurk :) Ilusad helerohelised koogikesed maitsevad värskelt ja mündiselt. Kui silmad kinni ja kõrvad lukku panna, siis võib korraks unustada, et väljas on hall ja sajab vihma. See on täiesti suvine amps! Ja kasvuhoones kurki veel jagub. Kasutada sobib nii münti kui piparmünti, aga arvestama peab sellega, et piparmünt on palju kangem kraam. Sellega ei maksa üle pingutada.


KURGI-MÜNDI KOOGIKESED
12 tk

200 g värsket pikka kurki
peotäis mündilehti
1 sl sidrunist pressitud mahla
100 g võid
120 g suhkrut
2 muna
1 tl vaniljesuhkrut
150 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit
näpuotsaga soola

Kaunistamiseks
200 ml vahukoort
2-3 tl suhkrut
0,5 tl vaniljesuhkrut
riivitud sidrunikoort
värsket münti

Ära kurki koori! Lõika see pikuti pooleks, eemalda lusikaga seemned ja tükelda. Surista kurk, münt ja sidrunimahl saumikseriga püreeks. Vahusta toasoe või suhkrutega kohevaks ning lisa vahustamist jätkates ükshaaval toasoojad munad. Vahusta kuni tekib ühtlane kreemijas vaht. Sega jahu küpsetuspulbri ja soolaga ning lisa vaheldumisi kurgipüreega muna-võivahule. Jaota tainas pabervormidega täidetud muffinipanni pesadesse ning küpseta 170-kraadises ahjus umbes 20 minutit. Ära lase koogikestel ahjus liigselt pruunistuda, siis jäävad need ilusad rohelised.

Vahusta koor suhkrutega. Kaunista jahtunud koogid vahukoore, mündi ja riivitud sidrunikoorega.

Retsept ilmus augustis ajakirjas Kodu & Aed



7. juuli 2014

ROOSITORT



Roositort on kindlasti ILUSAIM tort, mida ma siiani teinud olen. Nii armas ja õrn, nii elus ja ehe. Üleni naiselik. Lillelõhnaline ja roosimaitseline. See tort tekitas minus ärevust ja emotsioone taina segamisest torditüki söömise ja pildistamiseni. 

Kõigepealt olid mul rooside ja roosivee suhtes väga tugevad eelarvamused. Ma olin täiesti kindel, et roosivesi maitseb nagu odav odekolonn, aga ei! Väikeses koguses kreemi sisse panduna on see väga meeldiv. Annab magusa lõhna ja õrna roosimaitse. Samas, kui roosiveega üle pingutada, võib tõesti tunduda, et torditüki asemel on suhu sattunud lusikatäis lõhnaõli (:

Roosid on minu jaoks aja jooksul kuidagi tavaliseks muutunud. Lihtsalt sellepärast, et tähtpäevadel toovad mehed naistele alati roose. Maailmas (loe lillepoes) on ju nii palju teisi ilusaid lilli, aga millegipärast on just roosid meeste esimene valik. Või arvavad nad ekslikult, et need on kõikide naiste lemmikud? Ei saa salata, mulle tegelikult meeldivad pisikesed kobarroosid ja mõned romantilisemad sordid ka, aga see tüüpiline punane roos ei tekitanud minus juba ammu mingit ärevust. Kuni selle tordini. Nüüd vaatan roose hoopis teise pilguga. Eelkõige muidugi neid, mis on kasvanud koduaias ilma mürgita. Ainult sellised sobivad tordi peale. Õrnadeks kroonlehtedeks lahtivõetuna muutub ka kõige tavalisem roos imeilusaks kaunistuseks.


Ma teadsin küll, et roosid on söödavad, aga ma polnud neid kunagi varem maitsnud. No ei ole eriline lillesööja. Kartsin, et roositort maitseb kuidagi liiga lilleliselt, aga üllatusin. Muidugi maitseb see nagu roos, aga pole sugugi ebameeldiv. Õhkamapanevalt õrn ja magus maitse. Tegelikult ei peagi kõiki kaunistuseks pandud õielehti ära sööma. Julgemad võivad proovida, aga lehekesed võib vabalt ka taldriku servale noppida. Või siis kaunistada tordi hoopis suhkrustatud kroonlehtedega. Need meenutavad pigem maiustust kui lille. Ja tuleb välja, et erinevat värvi roosid maitsevad erinevalt. Mida heledam, seda mahedam. Et siis esimesel korral ei maksa kohe tumepunaste roosidega torti kaunistama hakata (:


Kuigi ma alguses juba kujutasin ette, milline see tort lõpuks välja näeb, ei osanud ikkagi arvata, et ta päriselt nii ilus on. Ahhetasin ja ohhetasin tükk aega omaette (: Värske lill tordil mõjub võimsalt. Annab silmad ette mistahes teisele tordikaunistusele, olgu teda voolitud ja värvitud kuitahes kaua. 


Mujal maailmas kasutatakse roosivett kookide ja magustoitude maitsestamisel päris julgesti ja värsked roosid on näiteks pulmatortide kaunistamisel väga populaarsed. Erinevaid retsepte on palju, mõned neist lausa ekstreemsed. Näiteks sattusin retseptile, kus koogipõhjades oli nii roosivett kui hakitud kroonlehti, ka kreemis oli mõlemat, lisaks oli kook kaunistatud värskete roosidega. Liig mis liig! Eriti argadele lillesööjatele nagu mina. Sellepärast kombineerisin erinevatest retseptidest kokku ühe mahedama variandi. 

Ah jaa, meeste seltskonnale pole mõtet seda torti pakkuda. Liiga naiselik ja lilleline. 


ROOSITORT

Munavalgekook (1 tk)
3 toasooja munavalget
120 ml toasooja piima
1 tl vanillisuhkrut
75 g pehmet võid
100 g suhkrut
180 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl jahvatatud kardemoni
nöpuotsatäis soola

Roosikreem
200 g toasooja võid
100 g tuhksuhkrut
1 tl roosivett (Umami poest)
2 sl piima
0,5 tl vanillisuhkrut
(soovi korral 4-8 hakitud värsket roosikroonlehte)

Kaunistamiseks
5-7 koduaia roosi, mis on kasvanud mürgita


Roositordi jaoks tuleb küpsetada kaks munavalgekooki (20 cm vormis).
Koogipõhja jaoks segasin ühes kausis munavalged, piima ja vanillisuhkru. Panin teise kaussi jahu, küpsetuspulbri, soola, suhkru ja kardemoni. Lisasin pehme või ja segasin, kuni tekkis ühtlane purutainas. Valasin muna-piimasegu purutainale ning vahustasin mikseriga 5 minutit. Kallasin taina küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäivasse koogivormi ja küpsetasin 180-kraadises ahjus umbes 40 minutit (kuni koogi sisse torgatud puutikk jäi kuivaks). Lasin koogipõhjadel täielikult jahtuda.

Kreemi jaoks vahustasin toasooja või heledamaks ja kohevamaks (umbes kaks minutit). Lisasin tuhksuhkru ja vanillilsuhkru ning vahustasin veel 3-4 minutit. Lisasin roosivee ja piima ning vahustasin veel paar minutit. Kõige viimasena segasin kreemi sisse peeneks hakitud roosikroonlehed. 

Tõstsin ühe koogipõhja serveerimisalusele, määrisin sellele pool roosikreemist ning tõstsin peale teise põhja. Katsin tordi pealt ja külgedelt ülejäänud kreemiga.

Vahetult enne serveerimist eraldasin kroonlehed õrnalt roosiõie küljest ning katsin nendega tordi. 


SUHKRUSTATUD ROOSIKROONLEHED
1 munavalge
peeneteralist suhkrut
värskeid roosikroonlehti

Kloppisin munavalge kergelt lahti. Eraldasin kroonlehed ettevaatlikult õie küljest. Pintseldasin kroonlehe mõlemalt poolt munavalgega (mida õhemalt, seda parem) ning puistasin üle suhkruga. Tõstsin küpsetuspaberiga kaetud alusele kuivama. Kuivanud suhkrustatud roosikroonlehti peaks säilitama õhukindlas karbis.

Kui sööjate hulges on väikelapsi, rasedaid või eakaid inimesi, tuleks munavalge asemel kasutada munavalgepulbrit (seda saab näiteks Suhkrukunsti poest). 

Roositordi retsept ilmus ka ajakirja Kodu & Aed juulikuu numbris

18. juuni 2014

KEEKS JA MARJAD GRILLILE!



Jaanipäev grillita on nagu pannkook moosita. Pole nagu päris see! Meil tavaliselt ununeb magus jaanipäeval üldse ära, sest soolast head ja paremat on nii palju. Aga kui pidupäeval grill nagunii kuumaks aetakse, siis võiks seal ühe mõnusa magustoidu valmistada küll. Sõnajalaõied jätaks metsa, aga jänesekapsad nopiks kaasa ja sätiks taldrikule kaunistuseks (:

Keeksi võib päev varem valmis teha, siis jääb jaanipäeval muudeks toimetusteks ka aega. Ja kui sööjaid on rohkem, tasub marjakastet topelt teha (kahes eraldi fooliumkausis). Grillitud keeks on parim soojalt, kuuma marjakastme ja külma vaniljejäätisega. Sobib muidugi väga hästi ka värskete suvemarjadega. 


GRILLITUD KEEKS MARJAKASTMEGA

Lihtne keeks
4 muna
200 g võid
2 dl suhkrut
3 dl jahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
väikese sidruni riivitud koor ja mahl
grillimiseks paar supilusikatäit sulavõid
serveerimiseks vahukoort või vaniljejäätist

Marjakaste
2,5 dl maasikaid või mustikaid
2 sl pruuni suhkrut
1 tl riivitud sidrunikoort
poole sidruni mahl
3/4 sl palsamiäädikat
3/4 sl maisitärklist
1 tl võid

Vahustasin toasooja või suhkruga heledaks vahuks. Lisasin vahustamist jätkates ükshaaval toasoojad munad, seejärel sidrunikoore - ja mahla. Segasin küpsetuspulbri jahuga ja sõelusin võivahu peale. Segasin lusikaga õrnalt ühtlaseks tainaks. Valasin taina võitataud keeksivormi ja küpsetasin 175-kraadises ahjus kuni keeksi sisse torgatud puutikk kuivaks jäi (umbes 50-60 minutit). Lasin vormis jahtuda. Seejärel kummutasin keeksi vormist välja ja lõikasin 2-3 cm paksusteks viiludeks. Pintseldasin keeksiviile kergelt (üle ei maksa pingutada) sulavõiga ja grillisin kummaltki poolt 1-2 minutit, kuni keeks muutus kuldpruuniks. Olgu, natuke läks kärssama ka (: Seega tasub grillimisel tähelepanelik olla!

Marjakastme jaoks segasin marjad suhkru, sidrunimahla ja -koore ning palsamiäädikaga. Lahustasin maisitärklise väheses külmas vees ning valasin marjadele. Valmistasin kahekordsest fooliumist kõrgete äästega kausi, panin kausi põhja tükikese võid, valasin peale marjad ja pakkisin fooliumi pealt kokku. Küpsetasin grillil 5-10 minutit (oleneb kuumusest) kuni suhkur oli sulanud ning kaste paksenenud. 

See retsept ilmus ka ajakirja Kodu & Aed juuninumbris

Grillime jaanipäeval ilma soojaks!


16. mai 2014

5 JA VIRK VISPEL!

11. mai 2009 - BANAANIKOOK. Minu esimene blogipostitus viis aastat tagasi. Nii naljakas! 
Vanad head ajad, kui postitusi tuli nagu seeni pärast vihma. Nüüd ei julge ennast blogijaks nimetadagi, kuigi magusast kirjutamine ja fotode tegemine on siiani sama südamelähedased kui alustades. Nii väga tahaks katsetada, võrrelda, pildisatada, uurida, maitsta. Aga olgem ausad - aega on vähem, hinnad on laes ja tervis on kallis. Sellepärast neid magusapostitusi siin nii harva kohtabki (:

Kõik see, mis on nende aastate jooksul tänu blogile juhtunud, on olnud väga lahe! Uued sõbrad, uskumatud võimalused, lõbusad üritused, eneseületamised, uued teadmised ja kogemused. Aitäh selle eest lugejatele ja kaasaelajatele, sest teieta poleks seda kõike juhtunud! Pange nüüd hästi tähele - kui ma ühel ilusal päeval köögis remondi tehtud saan (loodan sellest ka blogida), siis kutsun teid kõiki külla ja pakun kooki

Uskumatutest võimalustest rääkides - alates maikuust võib minu magusaid retsepte leida ajakirjast Kodu & Aed, rubriigist Virk Vispel. Maikuu on ajakirja sünnipäevakuu ja mul avanes võimalus valmistada tort K&A 15. juubeliks. Maasikatarretise tort sai paks ja triibuline, värske ja särtsakas, just nagu ajakiri ise! Lisaks on suvepeo teemas ka mõned magusad ampsud - beseeküpsised punasesõstrakreemiga, šokolaadi-mustsõstra pulgakoogid, kamavahvlid vaarikate ja mündiga. Vaadake järgi, retseptid leiate ajakirjast!

Maasikatarretise tort

Nüüd on ainult aja ja formuleerimise küsimus, kui Koopatibist saabki Virk Vispel. No selle Koopatibi nimega on omajagu janti olnud. Ma ei ela koopas ja kohe kindlasti ei pea ma ennast tibiks :) Valisin sellise kasutajanime Hotmaili algusaegadel oma meilikontole. Siis tahtsid kõik internetis anonüümsed olla. Minu poiss-sõber, nüüdseks tulevane abikaasa (ja-jah, me oleme juba 16 aastat koos olnud ja mul on nüüd lõpuks ometi sõrmus sõrmes), õppis TTÜ-s mäetehnikat (kaevandamine maa all jms) ja pani endale MSN-is nimeks Koopaonu. Mulle tundus see nii originaalne, et tahtsin endale ka midagi sarnast. Koopatädi, Koopamutt, Koopaeit - ei kõlanud just lahedalt, aga Koopatibi tundus õige. Kui blogile nime mõtlesin, siis ei pidnudki kaua mõtlema. Aga nüüd me oleme vist vanaks jäänud ja ei taha enam nimede taha varjuda (:

Aastad kokku loetud, nimemüsteerium lahendatud ja muudatustest teatatud, nüüd võib ühe retsepti ka kirja panna (: Ülimaitsev ja pilkupüüdev suvine suupiste oma hiilgavas lihtsuses. Retsept ilmus maikuu ajakirjas Kodu & Aed.



KAMAVAHVLID VAARIKAKREEMI JA MÜNDIGA

Vahvlid (30-35 tk)
1 väike muna
25 g suhkrut
125 ml piima
60 g nisujahu
30 g kamajahu
0,5 tl vaniljesuhkrut
25 g sulatatud võid

Kreem
200 g kohupiima
50 g hapukoort
40-50 g suhkrut
peotäis värskeid vaarikaid kreemi sisse
kaunistamiseks värsket münti, vaarikaid

Segasin kausis muna ja suhkrud. Lisasin vaheldumisi piima ja jahud. Lõpuks niristasin sisse jahtunud sulavõi. Lasin tainal 20-30 minutit seista. Küpsetasin vahvliraua abil väikesed krõbedad vahvlid. Vahvleid peab serveerimiseni õhukindlas karbis hoidma, nii püsivad need krõbedad. 
Vahustasin kohupiim suhkrute ja hapukoorega õhulisemaks. Lisasin peotäie värskeid vaarikaid, segasin õrnalt läbi. Tõstsin teelusikaga kreemi vahvlitele, kaunistasin vaarikate ja värske mündiga. Serveerisin kohe!